V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mõju. Ta kordab seda sageli poolsosinal, kui arvab enese üksinda olevat.»
«Kas te olete kindel,» päris Claude puuriva pilguga Gringoire'i otsa vaadates, «et see on
lihtsalt sõna, aga mitte nimi?»
«Kelle nimi siis?» küsis poeet.
«Kust mina tean?» vastas preester.
«Teate, mis ma arvan: mustlased on veidi ebausklikud ja jumaldavad päikest. Sellest siis
Phoebus.»
«See pole mulle nõnda selge kui teile, meister Pierre.»
«Tõtt öelda, see ei puutu minusse. Pomisegu ta oma Phoebust nii palju kui tahab. Kindel
on aga, et Djali mind juba peaaegu sama palju armastab kui tedagi.»
«Kes see Djali on?»
«See on kits.»
ülemdiakon pani käe lõua alla ja näis veidi mõttesse jäävat.
Äkki pöördus ta järsult Gringoire'i poole:
«Ja sa vannud, et sina pole teda puutunud?|
«Keda?» küsis Gringoire. «Kas kitse?»
«Ei, seda naist.»
«Oma naist? Vannun, et ei.»
«Kas te temaga tihti kahekesi olete?»
«Igal õhtul vähemalt tunnikese.»
annaabi.ee 
