Vladimir Nabokov referaat
(,,Luzini kaitse", ,,Jõulud" jm).
Kirjanduskriitiku ja esseistina hindas ta teisi autoreid kohati äärmiselt üleolevalt ja
subjektiivselt. Dostojevskit nimetas ta ajakirjanikuks, politseiromaanide autoriks, ka oma
suurima lemmiku Puskini loomingus ei hinnanud ta mitte vene elu kujutamist, vaid stiili.
Nõukogude kirjandusest, selle ideoloogiast ja moraalsest paatosest kirjutas Nabokov tigedalt
ja salvavalt. Ta põlgas kirjanikke, kes sidusid end poltiitikaga, ja uskus, et oli ise suutnud
sellest hoiduda. ,,Nahutada" said ka tema kaasaegsed, nt B. Pasternaki ,,Doktor Zivago" oli
Nabokovi arvates ,,haiglane, andetud ja võlts" teos. Vastuseta jääb küsimus, miks ei kirjutanud
ta kunagi Ahmatovoast, Bulgakovist või Tsvetajevast. Küllap oli kibestumuse ja vihkamise
kõrval üheks põhjuseks ka teadmatus temani lihtsalt ei jõudnud vaikima sunnitud autorite
looming.
XX sajandi suurimaiks kirjanikuks pidas Nabokov ennast.