Eesti aastal 1918
hulka mitmed endised suurmaaomanikud kuulusid. Euroopa avalikkusele tundus Eesti
maareform liiga radikaalne, kohati suhtuti sellesse koguni kui enamlikku ettevõtmisse. Samas
tagas reform noorele vabariigile piisava toetajaskonna: tänu sellele rajati üle 30 000 uue talu,
mille värsked omanikud polnud enam vastuvõtlikud ka Tartu rahulepingu sõlmimise järel
Moskva poolt levitatud enamlikule propagandale. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide iseseisvumine
polnukski ilmselt mõeldav ilma maareformideta ja suurmaaomandi jagamiseta endiste
pärisorjade järeletulijatele. Kuid samas tähendas see kurssi eelkõige agraarsele arenguteele,
väiketaludele orienteeritud põllumajandusele.
Pikemas perspektiivis mõjutavad need otsused Eestit tänaseni: nostalgia talupoegliku,
põllumajanduse-keskse ühiskonna järele halvas mitmete poliitikute seisukohti veel ka peale
taasiseseisvumist 1991. aastal ning mõjutab senini sisepoliitilisi otsuseid
annaabi.ee 
