Olgu peale, ega seda integratsiooni ei olnud riiklikest programmidest hoolimata ju sisuliselt eksisteerinudki. Oli üldteada, et eestlased ei suhtle venelastega ja vice versa. Nüüd aga lõhuti seegi, mis 2007. aasta kevadeks tasapisi tekkinud oli, ning lükati võimalus kahe rahvusgrupi lähendamiseks määramatusse (aga kindlasti kaugesse) tulevikku. Kui provokatsioonid pronkssõduri ümber jätkusid, otsustas riik panna ausamba juurde ööpäevase nähtava politseivalve. Sõnum oli lihtne: meie käes on võim ja jõud. Loomulikult ei aidanud säärane jõudemonstratsioon kaasa pingete leevenemisele, vaid niihästi suurendas lõhet, mõistmatust, närvilisust ja emotsioone kui ka kahandas rahumeelse lahenduse võimalust. Ühesõnaga valitsus tegi kas tahtmatult või tahtlikult kõik vajalikud sammud, et konflikti esile kutsuda. Sest kui pronkssõduri väärtustajatest maaliti meedia abil pilt kui vähese haridusega ja primitiivse intellektiga
mispeale mässajad põgenesid. Riigivanematki ei õnnestunud tappa, küll aga tapeti majast möödasõitnud Toomkooli inspektor Eduard Grünwald koos autojuhi Heinrich Burmeisteriga. Kell 7.30 jõudsid valitsuse väesalgad kohale soomusautoga Toompeale, mispeale viskasid mässajad relvad maha ja põgenesid. 12-meheline löögirühm oli kogunenud Narva mnt 25 konspiratiivkorterisse. Nad saadeti Vene tänavale postimaja vallutama. Politseivalve puudumise tõttu toimus postimaja vallutamine ilma vastupanuta. Vangi langes ka hiljem pärale jõudnud Tallinna politseiülem Rudolf Saar. Mässajad asusid saatma Moskvasse abipalvet. Kell 6.45 jõudsid kohale Tartu garnisoni komandandi, kindral Ernst Põdderi juhitud üksused, kes takistasid abipalve saatmise. Rohu 11 salakorteris peitis end paarikümnemeheline lööksalk. Nende vene keelt kõnelevad juhid selgitasid plaani: üks osa puhastab ära Paldiski maanteel paikneva 5
annaabi.ee 
