Rooma õigusajaloo erinevad periodiseeringud
instituudid olid siinkohal testament ja seltsing, lisaks eristati vormilisi ja vormivabasid
lepinguid. Kriminaalõigus oli mõneti varjusurmas - valitses ettekujutus kannatanud poole
isiklikust kättemaksust. Ainult riigireetmist ja raskeid usuvastaseid kuritegusid käsitleti
ühiskonnavastastena. Kui algselt oli karistusõigus eraõiguslikku laadi ning riik tegeles üksnes
reetmise ja sakraalsete kuritegudega, siis linnade arenedes tekkisid politseikohtud, kes
mõistsid süütamiste, rüüstamiste ja varaste suhtes õigust (reeglina oli karistuseks
surmanuhtlus). Alles 2. saj eKr tekkis reetmise ja teiste riigivastaste kuritegude arutamiseks
vandemeestest koosnev kohus. Karistused olid peegeldavad ning viidi täide kannatanu
kogukonna poolt. Keisririigi ajal tekkis võimalus kohtuotsuse peale edasi kaevata.
Täidesaatev õigus algselt sisuliselt puudus ning võlgniku võis võtta vangi kindlaksmääratud
annaabi.ee 
