tüüpi koertest. Nii saavutas hr. Dobermann "oma tõu", mis polnud mitte ainult vilgas, vaid ka kõrgete kaitseomadustega ja hästi kodustatud. Neid kasutati tihti valve- ja politseikoertena. Ulatusliku kasutamise tõttu politseitöös saidki nad hüüdnime "sandarmikoer". Neid kasutati ka jahil röövloomade leviku piiramiseks. Nende asjaolude tõttu oli enesestmõistetav, et dobermann oli selle sajandi alguseks ametlikult tunnustatud politseikoerana. Esimesed dobermannid Esimesed ametlikud andmed dobermanni kohta avaldati 1890. aastal raamatus Dobermannpinscher Verein Saksamaal. Esimene dobermannide erinäitus toimus 1899. aastal, kus kohtunikuks oli härra Ullrich. Osa võttis 12 koera, näituse võitis Graf Belling von Grönland (Thüringen). Otto Göller asutas von Thüringeni kenneli 1901. aastal ja tema lisas dobermanni nimele sõna pinser juurde. Saksa Dobermanniühing uuris 1933
tüüpi koertest. Nii saavutas hr. Dobermann "oma tõu", mis polnud mitte ainult vilgas, vaid ka kõrgete kaitseomadustega ja hästi kodustatud. Neid kasutati tihti valve- ja politseikoertena. Ulatusliku kasutamise tõttu politseitöös saidki nad hüüdnime "sandarmikoer". Neid kasutati ka jahil röövloomade leviku piiramiseks. Nende asjaolude tõttu oli enesestmõistetav, et dobermann oli selle sajandi alguseks ametlikult tunnustatud politseikoerana. Dobermann peab olema keskmise suurusega, jõuline, muskliline koer. Massist hoolimata on ta elegantne ja noobel, mis väljendub tema keha joontes. Ta peab olema erakordselt sobiv seltsi-, kaitse- ja töökoeraks, samuti ka perekoeraks. Arvestades dobermanni pikka ajalugu valve-, sõja- ja politseitöös ei ole üllatav, et sõnad tuline, äge ja metsik seostuvad temaga sageli. Kuid iga dobermanniomanik võib kinnitada, et tulisus iseloomustab enam tõu lojaalsust ja kiindumust
annaabi.ee 
