1924. aasta kommunistide riigipöördekatse
3., lk 11-12), tunnistas hiljem, et kui Tartusse
jõudis teade ülestõusu ebaõnnestumisest Tallinnas, põgenes ta koos peastaabi liikme Valter
Kleiniga Tallinnasse. Seal pakuti neile varjupaika Nõukogude saatkonna kütteruumi keldris.
Klein surigi 3. märtsil 1925 keldris kopsupõletikku, mispeale ta maeti keldri põranda alla.
Saatkonda põgenes algul ka Anvelt, kes aga hiljem lahkus sealt Venemaale.
Pruuli (2008) andmeil taganes aga Nõukogude Liidu poliitladvik viimasel hetkel, kuigi
Eestisse oli mässajatele juba saadetud raha, relvi ja ründajaid, mässu toetamast, kuna neil
polnud usku kohalike kommunistide ettevalmistusse ja edulootusesse. 29. novembril andis
kommunistlik partei korralduse peatada ülestõusu ettevalmistused, mis arvatavasti Tallinna ei
jõudnud. Mässajate staabiülema Karl Rimmi aruande järgi allus talle 250 meest, kellest
Nõukogude Liidust otse oli tulnud 40-50 meest, kellest Punaarmee ohvitsere oli vähemalt 14.