Kahtlemata mõjutas see kõik tema kirjanduslikku eneseväljendusoskust ning aitas kaasa isikupärase stiili väljakujunemisele. Suulistes mõtteavaldustes oli Tobias sageli terav ja kaitses ägedalt oma seisukohti. Peterburis elades kogunes ta tihti sõpradega "Kühne" restorani, kus vesteldi ja vaieldi muusika üle, analüüsiti ja kritiseeriti uusi helitöid jne. Kui Tobias asus elama Tartusse, siis tutvus ta seal paljude tolleaegsete eesti kultuuri- ja poliitikategelastega. Tal tekkis tihe kontakt seal elanud kirjanike K. E. Söödi, G. Suitsu, F. Tuglase jt. R. Tobias ühines "Noor - Eesti" liikumisega ja jagas nende mõtteid eesti kunstikultuuri uuenemise vajadusest. Samuti võttis ta osa Eesti Kirjanduse Seltsi asutamist ning 1907. a. valiti ta seltsi asemikekogu liikmeks. R. Tobias pani aluse eesti muusikateadusliku mõtte arengule. Tema artiklites on ühendatud nii eesti rahvuslikud kui üldkultuurilised probleemid
Suitsu ümber pietistlik meeleolu, lapsepõlves tärkas ka kirglik lugemishuvi. Algset õppis kodukoolis, seejärel 1895. aastal Tartusse, juba 15 aastasena andis lisaks vene keele tunde ja tegeles tõlkimisega. Tegeles ka värsiloominguga tasapisi, esimene näide jõudis 1899. aastal avalikkuseni - luuletus "Vesiroosid". Alates 1901. aastast (gümn.õpilasena) hakkas suviti käima Soomes saksa keelt õpetamas, sääl tutvus kultuuri- ja poliitikategelastega, võttis omaks radikaalsema ellusuhtumise. Loobus teoloogiaõpingutest ja mõtles ajakirjandusele, 1901-1902 ilmusid tema toimetamisel keskooliõpilaste kirjandusliku koguteose "Kiires" kolm väljaannet. 1904. aastal siirdus Tartu Ülikooli, ühe semestri järel siirdus Helsingi ülikooli Euroopa rahvaste kirjandust ja esteetikat õppimam eriti aga soome-ugri rahvaste kirjandust ja rahvaluulet (lõpetas 1910 filosoofiakandidaade astmega)
annaabi.ee 
