See on strateegiliselt hea käik kritiseerimaks tänaseid poliitika- ja arvamusekujundaid, jäädes samal ajal presidendi institutsioonile omapäraselt erapooletuks. Haaratakse mõlema vaate esindajate tähelepanu. Samal ajal jääb kuulajaisse küsimus, et kumma poolt kõneleja siis ikkagi on. Kõne jätkub siinkohal huvitavalt. Tuld antakse küll edasi, aga enam ei sihita seda konkreetsete maailmavaadete ega erakondade pihta, vaid poliitikamaastikule üldiselt. Kaljulaid ei vali siin poolt vaid viibutab emalikult laste poole näpuga, otsekui kurjustavalt sõnades, et lõpetage kaklemine. Ta toob välja postulaadi, et võime ka ise märkamatult demokraatiat hävitama hakata. Ta kutsub üles ärakuulamisele ning viisakamale poliitikale. Selleks kasutatakse oskuslikult poliitikas kuulsust kogunud mõistet „kaikamehed,“ öeldes, et ärme ole sellised - ka verbaalselt.
Vanemad, suunake oma lapsi! Mitte oma vaateid või ideid peale surudes, vaid selleni suunates, mis poliitvaldkonda mõista aitab. Pean silmas näiteks erinevaid noorteorganisatsioone ja -ühendusi, mida on Eestis palju, näiteks maakondlikud noortekogud või väikevaldade volikogud. Minagi sain tänu noortevolikokku astumisele selgema pildi poliitikast. Seisan oma vallas noorte huvide ja eelistuste eest, noortevolikogu on avanud mulle uksed poliitikamaastikule. Olen tänu volikoguga liitumisele osalenud paljudel erinevatel koolitustel näiteks poliitika mõjutamisest, mida on korraldanud katusorganisatsioon Eesti Noorteühenduste Liit (ENL). Miks mitte tuua noorteorganisatsioonid nende põnevamaks ja araktiivsemaks muutmise nimel ühiskonnaõpetuse õpikutesse? Lisada sinna noorteorganisatsioonide definitsioon, rääkida nende eesmärkidest ja tegudest. Praegu määratletakse õpikutes mõisteid nagu "valitsus" ja "riigikogu", aga nende
annaabi.ee 
