Alustajad. Esimeseks geograafiaprofessoriks Tartu Ülikoolis oli soomlane Johann Gabriel Granö (1882-1956), kes töötas Eestis 1920-1923. Esimene inimgeograaf Eestis oli ungarlane Mihaly Haltenberger (1888- 1972). Õieti oli küll temagi üldgeograaf, kuid erinevalt Granöst peamiselt inimgeograafiliste huvidega. Ka Haltenbergeri viibimine Tartus jäi lühiajaliseks (1924-1926), ometi jõudis ta algatada paar olulist uurimissuunda. Kõige kaalukam oli vahest ta töö Eesti poliitgeograafilise asendi kohta, mis on suhteliselt puutumata tollal moodi minevast geopoliitikast. Ta pani aluse ka Eesti linnade uurimisele, rõhutades selleski linna asendi erijooni. Edgar Kant (1902-1978). Arendas suuresti edasi Granö ning Haltenbergeri ideid. Temast sai seni ainus rahvusvahelisse teadusse ulatunud eesti inimgeograaf. Kanti doktoritöö Tartu linnast meenutab oma liigituste ohtrusega ning linnamaastike eristamisega saksa maastiku-uurijate
Eestit nimetatakse tihti ka Läänemeremaaks. Vormiliselt on see muidugi õige - Eesti asub ju tõesti Läänemere kaldal. Kuid praegusajal - erinevalt ajaloost - on selline riikiderühm kunstlik ja sellel puudub tegelik poliitgeograafiline sisu. Ei saa ju ühte poliitgeograafilisse rühma kuuluda Ida- Euroopa gigant Venemaa, Kesk-Euroopa suurriik Saksamaa ja Põhjala riigid, ehkki kõik nad on tõesti Läänemere äärsed. Ajalooliselt on Läänemeremaad tegeliku poliitgeograafilise rühmitusena siiski olemas olnud, tõsi küll, enamasti märksa suurema regiooni - Briti-Balti mereäärsete alade osana. Nõnda oli see keskajal, kui kogu ala Iirimaast Novgorodini moodustas Alam-Rheini (hiljem Hollandi) kaupmeeste huvipiirkonna neist sõltuva Hansa Liidu tegevusalana; nõnda oli see ka lühikest aega Esimese maailmasõja lõpus, mil Britannia valitses meresid, eriti suure huviga aga oma naabermeresid, mille üheks kaugemaks osaks on ka Läänemeri
annaabi.ee 
