Eestlaste relvastus Vabadussõjas
aasta alguseni.
Taganemise põhjuseks oli Eesti sõjaliste jõudude nõrkus. Suhteliselt punaarmeega olid eesti
sõdurid arvulises vähemuses. NõukogudeVene 6. diviisil oli 28. novembri 1918 seisuga
Narva lahe ja Peipsi järve vahel umbes 400 püssikandjat, 20 suurtükki, 30 kuulipildujat,
soomusrong ja 2 soomusautot. Narva lahes tegutses aga laevastik. Eesti 1. diviisi koosseisu
kuulus samal ajal mitte üle 700 püssikandja, sõja alates ei olnud aga rindel ainustki suurtükki
ja 4. polgul oli mõni kuulipilduja. Eriti masendavalt mõjus meie jalaväele suurtükiväe
puudumine, kelle abita on jalaväe edukas tegevus mõeldamatu.
Sõjategevuse juhtimise seisukohalt aga oli oluline, et taandumine toimuks kavakindlalt.
Võideldi visalt ja sitkelt, et viivitada ja aeglustada vaenlase edasitungi.
Põhja-Eesti kaitsmisele koondati esimeses järjekorras vabasid jõude: 4. polku toetasid