Blaise Pascal
1657 aastal saavutasid jesuiidid ,,Kirjade" hukkamõistmise paavsti poolt ja nende kandmise
keelatud raamatute nimekirja. Kuid sellest oli jesuiitidel vähe, nad lasid ,,Kirju..." uurida ja
saavutasid selle, et ,,Kirjad...." määrati avlikule põletamisele timuka käe läbi.
,,Kirjade.." hukkamõistmine ei hirmutanud Pascali, sest ta tundis, et ühiskonna toetus on
tema poolel. ,,Kirjad provintslasele" on 17 sajandi antiklerikaalse pamfleti musternäide, milles
Pascal avaldus hiilgava polemisti ja suurepärase stilistina. Õige on Filippovi arvamus,et
,,Ainuüksi Pascali võitlusest jesuiitide vastu piisab, et kindlustada talle järeltulevate põlvede
tänu". Selles raamatus peidus laeng mida autorgi ei osanud aimata. Siiralt veendunud, et ta
kaitseb evangeeliumi moraaliprintsiipe, kõneles ta rohkem kõlbluse üldinimlikest normidest
ning ei apelleerinud jumalakartlikusele, vaid inimeste arukusele, tervele mõistusele ja
südamele, nende loomulikele kalduvustele ja kõlblustundele