Karl Martin Sinijärv
leevikesed
leevikesed
leevikesed
leevikesed
leevikesed
leevikesed
leevikesed
leevikesed
leevikesed
leevikesed
leevikesed
leevikesed
uh!
See on minu jaoks kõige kummalisem ja hämmastavapanevaim luuletus, mida ma
lugenud olen. Kuid mulle meeldib see, sest sellel on oma stiil ja samas ka see meeldib
mulle, et see pole "tavaline" luuletus. Karl Martin Sinijärv on julgenud
eksperimenteerida ning on selle tulemusel kirjutanud väga lihtsa aga samas hea
luuletuse, mis justkui polekst tegelikult luuletus, vaid ühe sõna pidev kordamine.
Minu jaoks on see väga julge ja geniaalne lähenemine luulele.
laske ometi nõukogude luulel
õitseda
siis ta ju närtsib
kiiremini
Kuigi luuletus ise on lühike on sellel üsna mõtlemapanev sisu. Selle luuletuse mõte
on, et nõukogude- meelsel luulel tuleks lasta areneda nii palju ja nii kaugele, et peale
peaks tulema uus loominguline suund või siis ulatuslikud muutused. Nõukogude luule
aeg saab lihtsalt otsa.