3D kino areng
spiraali kohta oma valgusallikas ning objektiiv. Nagu ka tavatelevisioonis, on vastuvõtjaplaadi
taga neoontuub, kuid siinjuhul katab see mõlemat spriaali ning lõpuks tekib kaks pooletollise
vahega kõrvutist pilti – üks parema ning teine vasaku silma jaoks. Televisiooni kasutaja
vaatleb pilte aga läbi stereoskoopilise vaatlusvahendiga, milles on kaks pilte üheks
„sulandavat“ prismat.
1929-1932 lasi patendeerida ja arendas Edwin H. Land polariseeritud materjali (ingl.k
polarising sheet). Nitrotselluloosi polümeeri on kindlas suunas „rivistatud“ kristallid.
Kinoekraanil on samaaegselt kaks eri polarisatsiooniga pilti. Valguse polarisatsioon tähendab
seda, et elektrivektor võngub kindlal polarisatsioonitasandil, ehk tal on oma levimissuund ja
võnkesiht. Polariseeritud (prilliklaasi) pind laseb läbi vaid neid elektrivektoreid, mis asuvad
samal polarisatsioonitasandil. Sellega saavutatakse efekt, et üks silm näeb ühte vaadet ning
annaabi.ee 
