Roald Amundsen
retkest kirjutas ta: «Olen parem aus ja tunnistan otse, et ei tea ühtegi
meest, kes oleks sattunud oma unistuste eesmärgile nõnda diametraalselt
vastupidisesse kohta. Põhjapoolus oli mind köitnud lapsepõlvest saadik ja
ometi olin ma siin, lõunapoolusel. Kas saab midagi absurdsemat ette
kujutada?» Siiski võib arvata, et see läbimõeldus on tagantjärele pisut
ilustatud. Oma meenutustes ei maini Amundsen, et esimese katse naba
poole teele asuda tegi ta juba 8. septembril, mil polaartalvepuhkuselt
naasev päike vaid mõneks minutiks üle horisondi kerkis. Õige pea tabasid
rühma aga torm ja käre külm, mis sundisid otsa ringi pöörama. Amundsen
kihutas tagasiteel teistel eest, mille tõttu jäid paar rühma liiget telgi ja
varustuseta lumetormi, olles surnuks külmumise ohus. Kaaslase elu
päästnud Hjalmar Johanson, kes oli varast starti algusest peale
kritiseerinud, läks Amundseniga konflikti. Selle tõttu kahandas Amundsen
annaabi.ee 
