Osoonikihi olukord ja seda mõjutavad tegurid
aastate esimesel poolel Arktika kohal asuva osoonikihi õhenemise aastatempoks 1,5-2%.
1991/92,1992/93 oli osooni hulk Arktika kohal 15-20% tavalisest väiksem [31]. Second European
Stratospheric Arctic and Mid-latitude Experiment 1994-1995 (SESAME) osalenud teadlased
avaldasid 1995 aasta kevadel aruande, kus hoiatasid, et osoonikihi paksus on ka Arktika kohal
kiiresti vähenemas. 1995 aasta kevadel oli osoonikihi paksus viimase 29 aasta kohta olevate
andmete põhjal kõige väiksem. Polaarkeerise sees hävis osoon kiirusega 0,7% päevas. Märtsi lõpul
oli vahemikus 14 -22 km osoonikihi paksus väiksem kui eelmistel aastatel samal ajal. Eriti suur
osooni hävimine oli toimunud 16 ja 18 km vahel, kus oli kadunud ligi 50% osoonist. Osoonikiht oli
õhenenud ka Skandinaavia ja Siberi kohal. TOMS satelliidilt tehtud mõõtmiste kohaselt (mis on
saadavad ka internetist aadressil [34] oli 1997 aasta märtsis osooni hulk põhjapooluse piirkonnas