Kuuldes teenijannade juttu tahtis ka tsaaritar endale selliseid juukseid, mispärast kutsus ta Isise enda juurde. Tsaaritarile hakkas jumalanna meeldima, mistõttu võttis ta Isise oma poja lapsehoidjaks. Nii saigi valitseja naine tsaari õukonda, kus seisis sammas tema mehe hauaga. Isis hoolitses pisikese poisi eest. Öösiti pani ta lapse hälli põlema ise muutudes pääsukeseks, et muuta laps surematuks. See kestis iga öö, kuni ükskord oli tsaaritar oma pojakese toas pannud tähele kahtlast valgust. Suures õuduses tsaaritar sai Isise saladuse teada. Isis rääkis tsaaritarile tõtt enda ja Osirise kohta. Vastutasuks andsid tsaar ja tsaaritar vastu samba, kus sees oli Osiris. Kui Isis oli jõudnud tagasi koju, jättis ta paadi koos sarkofaagiga kaldale ja läks poja Horos-Noorema juurde. Seth oli tagasiteel koju peale jahti, kui ta nägi oma venna kirstu. Isegi surnud vend tundus talle hirmutavana
tekkimas. Intiimsus, nukrus, kohati traagika läbi kerge huumoriprisma on teose mõjuvuse aluseks. Analüüs: huvitav on võrrelda "Kevadet" ja "Inderlini". Neis mõlemais tuleb esile Lutsu lüürilisus ja hingestatud suhtumine oma peategelasse. Vahepeal kirjutatud näidendites, romaanis "Soo" ja "Suves" seda ei ilmne. Seitse aastat pärast "Kevadet" isaks saades saabus jälle kevade taas oli hing valla õrnadele tunnetele, hellusele. Abielu ja pojakese sünd olid kardinaalsed muutused võrreldes eelneva sõjateenistusega poissmehena. "Inderlini" kirjutamise muusaks oli seesama habras elu kirjaniku kätel, kes tekitas hirmusegust armastust ja vastutustunnet ning avas akna uude tundmatusse maailma. Nii "Kevade" kui "Inderlin" on tugevalt autobiograafilised seega on see aines, mis on isiklikult läbi elatud, ja selles osutub Luts ehedaks
annaabi.ee 
