Essee Rahutus ning pinged lavastuses „Hedda Gabler“
kurvale lõpule. Valgus on kurjakuulutavalt vaid Heddal, ta sihib ning õhkkond on rahutuse
tipus, keegi ei tea, mis järgmisena juhtub. Kõlab lask ning vaatajad ehmuvad. Korraks on
justkui pinge langus, kuid siis etendus jätkub.
Eelpool mainitud pingelisi hetki on etenduses veel ning selliste stseenide puhul on
lihtne mõista, et on soovitud tekitada õudusttekitavat või ebameeldivat õhkkonda. Siinkohal
saab hea näitena tuua Eilert Lövborgi käsikirja juhtumi. Poissmeestepeol olles kaotas Eilert
enda teada Thea ja tema enda poolt kirjutatud käsikirja ära, kuid tegelikkuses sattus see
Jörgeni kätte. Jörgen, kes oli Eilerti peale ilmselgelt kade, soovis käsikirja Eilertile siiski
tagasi anda, kuid Hedda soovis ise seda kaitsta. Koheselt, peale käsikirjade enda võimusesse
saamist oli taaskord kuulda kurjakuulutavat heli, jällegi justkui ennustamaks midagi halba.
Muusika tugevneb, valgus kustub ning laval on vaid küünlavalgel paistev Hedda, kes põletab
annaabi.ee 
