Seda kõike võimaldab internet reaalajas ja aega kulutamata. Siiski on internet ka ohtlik, sest seal on võimalik kaotada aja- või iseenda olemasolu taju. Arvutiekraani vahendusel on võimalik samastuda kellegi teisena ja kaotada isegi elu- ja surmavaheline seos. Näiteks, paljud netimängud annavad mängijale mitu elu, mis tegelikus elus võib probleeme tekitada. Minu sõbrad suitsetavad. Mitte kõik, aga enamus. Suitsu teevad ka minu eakaaslastest poole nooremad poisiklutid. Olen päevast päeva koos inimestega, kes suitsetavad, kes panevad koni igal õpetajavabal võimalusel ette, kuid ometi ei ole ükski neist täisealine. Minu silmade (ninaga hoian heaga eemale) jaoks on selline asi täiesti tavaline. Ometi tekivad peas küsimused, miks te seda teete? Enamus inimestel on juba olemas nutitelefon, seal saab käia internetis ja suhelda sõppradega läbi facebooki, messengeri, viberi ,whatsappi jne. Kui paljud ei tea või ei usu
rüütliriituse tarvis ette valmistataks. Seal pandi neid ilusti kenasti riide, viksiti ära . Sageli olid nad sellel ajal isegi alles seitsmeaastased, mis pole paraku väga kõrge eluiga. Eriti veel võrrelda sellega, millised on tänapäeva seitsmeaastased. Mõni ei suuda emast üldse kaugemale minna ja ei saa endaga absoluutselt veel hakkama, aga see on jahmatama panev, millist elu vanal ajal nii noores eas juba läbi elama pidi. Mis sest, et poisiklutid harjusid sellega, ikkagi on jube mõelda. Igal juhul, poiss täitis nende ''kõrgete ninade'' antud ülesandeid, tegeles hobustega, õppis sõjarelvade käsitlust ning tegutses ka turvistega. Neljateistkümnesena sai temast skvaier ning leidis aset tõeline rüütliväljaõpetus. See seisnes raudrüüga täielikult äraharjumises, piigivõitluses. Ning kui mõeldi, et õige aeg on käes, et skvaier rüütliks lüüa, siis tehti seda. Sageli sai see tehtud rüütli väljaõpetaja poolt.
annaabi.ee 
