Inimese geniaalsuse töendiks peetakse sageli seda, kui ta oskab esitada küsimusi, millele ise vastata ei oska. Vaba on see, kellel on jöudu loobuda köikidest soovidest üheainsa nimel. Inimene ei armasta täiuslikkust, ta teeb täiuslikuks selle, mida ta armastab. Mine nii kaugele, kui näed ja kui sa oled kohale jöudnud, näed kaugemale. Kaisukarud ei kallista vastu, kuid sageli on nad ainukesed, kes meil on. Igast tüdrukust saab naine, mehed jäävad poisikesteks. Heategu ei jää karistamata. Me ei vaja niivörd söprade toestust, kui teadmist, et me seda saame. Inglid on olemas, aga mönikord pole neil tiibu ja me kutsume neid söpradeks. Söprus on pärl, mis ei maksa midagi, kuid on palju väärt. Seisan ja vaatan, mis toimub minu ümber. Ei loe mitte see, mida sa ütled, vaid see, kuidas sinust aru saadakse. Rumalad ei andesta ega unusta, naiivsed andestavad ja unustavad, targad andestavad, kuid ei unusta.
Tiitliga urania soendus tihendalt ka pandemos (kogu rahva) tiitliga. See oli riiki ja kodanikkonda ühendav kultus. Teebas mütoloogilisl tasandil mängis olulist rolli ka Aphrodite ja Arese tütar Harmonia, kes abiellus Teeba rajaja Kadmosega. Tema sõjakat poolt rõhutab Aphrodite paarisoleks Aresega. Tal oli peale Harmonia veel lapsi. Phobos (hirm) ja Deimos (õud). Aga ka Eros (armastus) ja Himeros (iha). Erost ja Himerost kujutati tiivuliste noormestena, hilisantiigis muutusid pisikesteks poisikesteks, amoriteks. Nad lasid armunooli. Erosel oli ka sõjalis-sportlik aspekt, gümnaasiumi staadionite ja üldiselt spordi kaitsejumal. Tal oli ka areslik joon, talle ohverdati enne lahingut. Mõnel pool austati teda kõrvuti Athenaga. Eros näitab Aphrodite sõjakat külge, olles samal ajal erootiline. Aphroditel endal on ka sõjakas joon. Iiliases on teda kirjeldatud, ta on troojalaste poolt (aineias, tema poeg, võitleb ka nende leeris)