Kontrollivad ja puurivad küsimused emalt või isalt on loomulik ja vältimatu- nad on vanemad ja see on igati õigustatud. Kuid mõttetud ja sisutühjad küsimused sõprade poolt, et minu eluga kursis püsida, tõsiselt vihastavad mind. Avalikes kohtades- tänavad, pargid, restoranid, pubid, kaubamajad- on võimatu mitte pöörata tähelepanu ropendamisele. Mis mind kõige enam imestab: tegu on poisikestega, halvimal juhul tüdrukutega, kes on just kooli läinud või mõned aastad algkoolis õppinud. Tekivad küsimused: kust nad seda õpivad? Kas nad ka tähendusi teavad?. Ise üritan ropendamist vältida ja ehk just sellepärast, et äkki olen mina neile eeskujuks olnud. Nagu eelnevalt sai mainitud, suhtlen omavanustega vabalt. Nad saavad aru tänapäeva slängist ja zestidest. Vanemad inimesd võivad tihtipeale paluda tõlget või lause kordamist, mis on igati loomulik
Pinna oli elav laps, ta armastas koerusi ning naerutas teisi tihti ka klassi ees vastates. Õpetajate arvates oli Pinna õige koht tsirkuses. Tallinnas sai ta tuttavaks Köhlerite perekonnaga, kes armastas ise teatrit teha oma vanas küünis. Pinnagi sai seal paar rolli teha. Nagu ta ise ütles, elas ta justkui kaksikelu, nimelt võõrasõe juures oli karm kord, distsipliin ning etikett, mida pidi järgima. See-eest kodus, Tallinnas, oli tal vabam elu, seal mängis ta paljajalu poisikestega mänguplatsil. See jättis talle hinge jälje ka suureks saades, nimelt sai ta tunda nii rikkust ja sära, kui vaesust ja viletsust. Tänu kõigele sellele oskas ta end ülal pidada nii kõrgseltskonnas kui ka lihtrahvaga suheldes. Äärmused olid ta elus ning äärmuslik oli ta isegi, nimelt olles olnud vaikne, viisakas ja igati kombekas, võis ta äkki vihastada, tuisata, märatseda. Nii oli see hiljem ka tema teatritegevuses ja lavaelus
annaabi.ee 
