Nimetu
Talvik kirjutas luuletusi inimlikust ängist ja meeleheitest tihti viinaklaasi kõrval. Alkohol
polnud talle mitte meelelahutuseks ega unustamisvahendiks, vaid aitas tal endas
selgusele jõuda. Joobes peaga sai ta unetutel öödel jagu oma süvenenud kahtlustest
ja hakkas enda sisemaailma paremini mõistma. Kui tema luulet liiga sõnasõnaliselt
võtta, võib sealt välja lugeda füsioloogilisi probleeme. Tema korduv motiiv ,,kehaline
närbuvus" tähendab hoopis vaimset ahastust ja pohmellitunnet, mida ta teadlikult
luule ainestikuna kasutas. Tegelikult oli Talvikul erakordselt hea tervis.
Arvatakse, et tema elukao tunnet selgitab kõige paremini lähedane suhe oma isaga.
Talvik koges tänu isa tööle üsna varakult sünget anatoomiliste lahkamiste, laipade ja
surnukuuride tõelust. Säärased lapsepõlve elamused võisid jätta tema hinge sügava
jälje- need ei jäänud Talviku vaimus lihtsalt realistlikeks mälestuspilideks, vaid