Jaan Oks - Referaat
surmale keelt kõrva ajas. Oksal nõndasamuti lugege ja te neate ta ära, te tahate, et ta oleks
eriti piinarikkalt surnuks mädanenud. Asjata just täpselt seda ta tegigi, õudselt kannatades ja
küllap siiski omal moel võidutsedes.
Ja kõik selle võiks saata kus kurat, kui see oleks sama tuim ja nüri kui suurem jagu maailma
kolekirjandust, mis on vaid igavlevate keskklassi filoloogide pohmane jauramine. Oks on
midagi märksa hullemat. Ta on kogu oma elujälestuse juures nii ebainimlikult tundlik.
Sellepärast ongi see koguteos ühtlasi raamat, mida mitte ainult ei saa olemas olla, vaid mida
mingis väga olulises mõttes polegi olemas ühelgi normaalsel inimesel ei õnnestu seda isegi
suhteliselt pika aja jooksul ühekorraga läbi lugeda. Et see üleüldse läbi lugeda, on vahepeal
vaja unustada, mis eelnevalt loetud. Kas see on siis kellegi "läbilugemine"? Juba seepärast
annaabi.ee 
