Eesti heliloojate kuues põlvkond
atonaalseteks helikildudeks. Sellest loost loen ma välja eelkõige välja kirge ja romantilisust.
Teoses "Arhitektoonika V" klaverile ja elektrikitarrile vastanduvad ühe kujundina väga
selgepiiriline põhimotiiv ning teisena tabamatu rütmi ja tonaalsusega muusika, otsekui hajus
kõlapilv. Esimene asi mis meenub laulu kuulates on virrvarr ja absurdsus kohtub rokiga.
"Crystallisatio" (1995) on minu arvates väga pofessionaalne teos, kus on kasutatud
keelpille,flööti ja kellamängu. Tüüri 3.sümfoonia on üks tema suurteostest, mis on suhteliselt
rütmikas.
Erkki-Sven Tüüri looming on tõepoolest väga omanäoline ning tõeliselt professionaalne. Pole
varem tema loominguga nii palju kokku puutunudki. Kõige rohkem avaldas muljet In Spe
projekti progressiivne rokkmuusika.
annaabi.ee 
