Ilmneb eriline usk sõnasse. Kunstnikku vastandatakse pööblile. Eriline Kristuse-eelse ajastu poetiseerimine, pöördutakse antiigi väärtuste poole. Sajandivahetusele omane lõpu tunnetamine ja millegi uue lootus tähendas, et kõik pidi vahetuma. Lõpp ja algus olid üksteisele väga lähedal. Uus algus oli oodatud, aga ka hirmutav. Kõlapinda leidis ka Nietzsche õpetus Dionysosest: 'tragöödia sünd vaimust', mida samastatakse veneliku stiihiaga. Poetiseeriti dionysoslikku - tundelist, joovastuslikku. Olulised olid ka erinevad antinoomiad, nt kaos ja kord, aga Nietzsche ei kandnud neid üle ajaloole nagu venelastel kombeks oli (Dionüüsosliku ja apollonliku antinoomia kannavad Ivanov ja Merekovski üle Ida ja Lääne vastandusele.), samuti puudub tal dionüüsosliku paatose massiliikumine. Nietzsche oli pigem individualist, luges masse nõrkade pelgupaigaks ja kohati isegi hoiatab masside eest. Räägitakse Venemaast kui noorest kultuurist ja
Keskaeg vaatles Odysseuse lugu läbi kristliku prisma: mastipuus nähti risti, laevas kirikut, rännakus endas teekonda läbi kiusatusi (sireenid, Kirke) täis elumere koju rahusadamasse. 7. Iseloomustage romantismi põhimõtteid kirjanduses. Romantism murdis klassitsismi rangeid piire. Kirjanduses oli iseloomulik fragmentaarsus, grotesk, 1 iroonia, zanrite segunemine. Poetiseeriti minevikku, müüte, tundeelu 8. Iseloomustage võrdlevalt renessansi ja baroki kunsti. Renessanss ja barokk võtsid kunstis mõlemad ainestiku antiigist ning ka jäljendasid seda. Stiililt aga jõudis renessanss jäljendamisele lähemale. Baroki kunst oli kujutatud liikuvamalt, rahutumalt, dramaatilisemalt, renessansi tagasihoitud emotsioonidega lihtsalt stseenide kujutamise asemel. 9. Kelle kohta käivad järgmised Alfred Tennysoni luuleread: To follow knowledge like a
annaabi.ee 
