Artur Alliksaare elust
kujutelma ja tõeluse vahel. Ma põlesin uut korda vanade afektide tules,
nautisin oma unijoovastute võite, kannatasin psüühi suurima, füüsilises
kajastuva kannatusega ja tegin lõppeks järelduse, et tunnetuse igavene
taastulek on sama paratamatu ja murtamatu nagu tunnete egiid
maailmade eksistentsi kohal.... .“(Lisa 2, lk 33)
Alliksaar oli tundlik ja peen inimene, Tartu ja kogu Eesti oli temasuguse
inimese jaoks kitsad ja väiksed, ta oli siin nagu puurilind, keda poesellid
keppidega torkisid, temast ei saadud aru ja tema andekust kardeti. Artur
oli valesse aega sündinud üliandekas inimene.
Vähe oli neid inimesi, kes julgesid olla tema kõrval ja teda toetada. Need
inimesed olid Henn-Kaarel Hellat, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin jt.
Minu vanaema rääkis toreda loo oma lapsepõlvest, mil ta oma
mäletamist mööda esmakordselt Arturit kohtas. Artur oli külas oma tädi
juures. Kogu pere, kaasaarvatud Artur oli kutsutud naabertalusse vanema
annaabi.ee 
