Tõde ja Õigus II Terve tekst
vahekordi teistega. Tahes või tahtmata ta oli pidanud heitma pilgukese neisse oludesse ja
inimestesse, kus keskel tal tuli elada ja teotseda. Ta hakkas aimama, et kui ta ei tahtnud
sattuda igasugusesse tühjatähja ega raisata oma viimseid väheseid nii hädatarvilikke kopikaid,
siis ta pidi hakkama talitama teisiti. Ta pidi õppima teisiti elama, kui oli elanud kodu või kirjutaja
juures, kus oli tegemist ainult vana Maiega või paari poepoisiga, kes otsisid tema tutvust.
Varsti märkas ta, et tema kipub üksi jääma. See olenes temast endast, aga ka teistest. Tema
ise eemaldus neist, keda Tigapuu oli tembeldanud keelekandjaiks ja äraandjaiks, kuigi ta täies
ulatuses ei taibanud, mis peitus tõeliselt nende sõnade taga. Aga igakord, kui tal meelde tuli
see raha, mis direktor talle tol korral pihku surus ja mille ta pärast andis Tigapuule, tundis ta, et
ükskõik mis ka siin peituks, tema seda ei tee