"poeemanda" - 1 õppematerjal

Mehis Heinsaare raamatu “Ebatavaline ja ähvardav loodus” analüüs

oma vulgaarsuses ja äkilises keelekasutuses üpris ehmatav. Keel, mida autor on selliste stseenide kujutamise tarvis otsustanud kasutada, on väga kujundlik ja pakub suurt kontrasti raamatu enamasti hoopiski akadeemilist (kuid ka iroonilist ja humoorikat) joont hoidvale keelekasutusele. Autor kasutab väljendeid nagu “armuihas naise hiiglaslikud valged tuharad”, “juubeldav kürb” (vihjates mehe genitaalidele) ja “poeemanda kuum üsk” (“Kui Herman õitseb”, lk 16). Selline keelekasutus tundub kõrvutatuna autori keelekasutusega teistsuguste teemade käsitlusel väga järsk ja kohati isegi ropp. Ehk ongi autori kavatsus lugejat ehmatades ja sellega vastav emotsioon tekitades panna lugejat nägema teemakäsitluste vastandlikkust ja sellega inimestes säilinud loomalike ürginstinktide ja selle “ebatavalise ja ähvardava” looduse omavahelist suhestumist