Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine
Kujutelm, et esivanema nime andmine tähendab ühtlasi tema ümberkehastumist, oli tuntud ka
laplastel. (Valk 2009)
Ainult harva on Eestis põhjendatud, miks on lapsele antud vanavanema nimi: siis saavat
pojastki samasugune tubli mees; siis saab laps õnnelikuks; siis on parem oma mulda läinud
sugu mäletada ja austada; ja et vastasel korral laps sureb. Erandlik on järgmine kirjapanek:
Kui olid kõik poead, siis pandi vanaisa nimi, siis tuleb järgmine laps tütar ja ümberpöördult.
(Ibid)
2.2.1.4. Lapse sünnikuupäeva järgi
Setus on olnud kristlikuks kombeks nime valimine sünni päeva järgi, mis oli levinud ka
Karjala, Ingeri ning teistel õigeusualadel. See tähendas ühtlasi lapse saatuse usaldamist
kalendripühaku hoole alla. Katoliku kirik ei lähtunud sünni päevast ja seega ei tarvitsenud see