Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
kultuuriga8 (1450- 1200 eKr). Erinevaid hüpoteese slaavi rahva tekkeloost on pakkunud ka
keeleteadlane O.N.Trubachev, vene ajalooteadlane A.G.Kuzmin, akadeemik V.I.Ziglov, ajaloo-
ja keeleteadlane A.A. Sahmatov, ajalooteadlased S.M. Solovjov ja V.O.Kljuchevski ja teised
( 2004: 7-11).
Tänapäevani puuduvad vene ajaloos ümberlükkamatult tõestatud slaavlastele matmispaigad
keskmisest kiviajast (9000-5000 eKr) noorema pronksiajani (1000-500 eKr). Esimesed kindlad
slaavlaste kalmed (Kesk-Podunavja ala) pärinevad alles eelrooma rauaajast (500 eKr- 50 pKr).
Põhjalikuma pildi slaavlaste matmiskombestikust annavad Novgorodimaa aladel asuvad
matmispaigad, mida dateeritakse aastatesse 6.-10. sajand. 10. sajandini oli slaavlaste
matmiskombestikule iseloomulik põletusmatus. Laip põletati hauast eemal asunud
üldtuleasemel. Lahkunu tuhk koguti urni ning maeti maha. Urni pandi kõiksugu panuseid,
7
Mägi, Marika. Kivikalmetes kirikaedani