Küüditamine
oskasid kõiksugu asju. Küüditatuid võtsid vastu kolhooside esimehed. Meid võttis endale "Molotovi" kolhoosi esimees. Mäletan, et hiljem tahtis ta naine mind
lapsendada, sest tal endal ei olnud lapsi.
Meid viidi Omskis kultuurimajja. Sealt edasi sõideti veel lahtises veokis 240 km. Mäletan, et mul oli kõht lahti ja seal ei olnud väljakäiku. Sihtpunkt oli Serlatski
rajoon Juzno- Podolsk´i küla. Me olime väsinud, nälginud, kurnatud. Toiduvarud said ruttu otsa. Elama pandi muldonni, kolm peret kokku. Onn oli mätastest, põrand
oli lehmasõnnikust, kus muld oli all. Seal oli ka ahi, millega sai kütta. Seal oli ka lattidest tehtud voodeid, kuid tavaliselt magati ahju peal. Onnis oli nii kaua soe, kui
ahi küdes. Selles onnis oli kaks ruumi: esik ja tuba. Minu ema läks karjalauta tööle. Normitöö oli, päevas saadi 200gr leiba ja 19 kopikat ja sellest tuli veel üüri ka
annaabi.ee 
