EESTI KÜLARAHVAS 17.-19. SAJANDIL
ja tegu tegi. Sellelt maatükilt saadi vajalikud toiduained ja tooraine riietuse ja jalatsite
jaoks, mis talus valmistati, nagu ka suurem osa vajaminevatest tööriistadest ja
tarbeesemetest. 18. saj teisest poolest peale õpetati lastele kodus ka lugemine selgeks.
Niisiis oli talupere kuni 19. sajandini nii tootmis-, tarbimis- kui kasvatusüksus. Peale
taluperede elas külas alati ka vaeseid peresid ja üksikisikuid, nagu üksjalgu, vabadikke ja
pobuleid (ka kodapooline, manuline, saunik, pops), kes ei suutnud talu pidada ega täit
maksukoormat kanda. Siiski oli ka neil õigus kasutada küla ühismaid, karjatada loomi,
niita heina ja raiuda küttepuid. Neile oli antud oluline õigus ühistel ale- ja võsamaadel üles
harida väikesi põllulappe (Jansen 2007:281, Berg jt 1998:207, 305, Heidmets jt 2002:18).
Elatusallikatest ajutiselt või püsivalt ilmajäänute (nn vallasantide) toetamine oli pikaajaline
traditsioon
annaabi.ee 
