E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
vaenlastega ei too lõptulemusena midagi head:
454
saksu taevani üistava Risti Krõ oda pojal lõkavad saksad keele suust, Metsa
Tambeti kokkukraabitud vara muudetakse tuhahunnikuks ning ta ise lõetab oma elu
Lodijäve lossi keldris. Erilist väjatõtmist vä arib noore Jaanuse poolt avaldatud
mõe, et ta ei vihka mitte sakslasi ja taanlasi kui rahvaid, vaid ainult oma rahva
r õh u j a i d , olgu need siis m i s t a h e s rahvusest. See tabas kaudselt ka tekkivat
pmamaist kurnajatekihti.
Siin-seal leidub Bornhöe jutustuses ka üsikuid vihjeid kaasaegseile
parteitüidele ja rahvuslike jõdude killustumisele. Villuga sepapajas maadeldes üleb
Tasuja talle kurvalt: «Vaata, nõda on eestlaste kõge paremad jõd ikka isekeskis
tüitsenud ja endid üsikult võ orastest murda lasknud.» Samalaadseid mõteid
kuuleme Gabrielilt kokkupuutel vaenlaste leeris tegutsevate talupoegadega. Ent siin