Referaat Džässist
sajandi lõpus USA lõunaosariikides
Aafrika ja Euroopa muusikapärimuse vastastikuse mõjul. Dzäss
kasvas välja USA neegrite töölauludest, bluusist, spirituaalidest ja
minstrelite muusikast. Iseloomulik on variatsioonilis-
improvisatsiooniline meloodiaarendus (soolo- ja ühisimprovisatsioon),
eriline rütm, kus meloodiarütmi rõhud võivad ennetada ühtlaselt
pulseerivat põhirütmi, pillide ning inimhääle isikupärane kõla ja
fraseerimine ning paralleel- ehk plokkharmoonia. Varasemaks
väljendusvormiks on peetud ragtime'i. Euroopasse levis dzäss 1920.
aastail. Sestpeale sai ta kogu maailmas kerge muusika põhiliigiks ning
tähtsaimaks tantsumuusika ja lööklaulude ilme kujundajaks. Dzässi
arenguloos eristatakse kolme põhijärku: traditsioonilist dzässi, svingi
ja nüüdisaegset dzässi. Dzässi ei saa täpselt noodistada. Oleme
harjunud, et tavaliselt esitatakse helid muusikateoses nii, nagu noodis
märgitud
annaabi.ee 
