URMAS OTT
huvitav isiksus. See raamat on mõeldud neile, kes võiksid iseenda elu üle mõtiskleda.
Oma emast kirjutab ta väga ilusasti. Ei ole midagi endast mõistetavamat kui ema
ligidus. Kuidas ta sõja ajal magas emaga ühes voodis, sest kaks voodit nende majas
üldse oli ja teises magas 6-aastat vanem vend. Ema oli võitleja. Võitlus oli tema ainus
võimalus. Ta ema oli 12-aastane, kui tema vennad tõid 1918. aastal koju kuskilt leitud
kotitäie püssirohtu. Vanaema läks pliidisuu juurde proovima, kas see ikka põleb. Üks
tera lendas pliidi alt vanaema sülle. Püssirohi plahvatas, maja oli vundamendilt maas.
Jäi viis last: ema Elise, neist kõige vanem ja joodikust isa ehk siis ta vanaisa. Ema jäi
leseks 33-aastaselt, isa suri 1939.a. novembris. Lapsepõlvest mäletab ta lõputut
rügamist pärast katkijäänud kooliteed, et perel hing sees pidada. Ja joodikust isa
laaberdamine, laste haigused ning õe ja venna varajane surm. Üheksa aastat elu Aruba