Tõde ja Õigus II Terve tekst
alatiseks sinna. Muidugi, nii abitus seisukorras ma veel ei ole, sest mul on ju ka parem käsi, mis
kirjutab, ja sellega võin ma ometi pahema oma rinnalt tõsta. Eks või? Ainult -- mis siis, kui
parem ise jääb ka rinnale? Kui jäävad mõlemad käed, pahem ja parem? Jah, nõnda mõtlen ma,
mõtlen ja ootan peaaegu uudishimuga, millal see sünnib. Ühest on mul kõige rohkem kahju: siis
ei saa ma enam Teile kirjutada. Aga see on mu ainuke tõsine lohutus, rõõm, lahutus. Pliiatsigi
võtsin tarvitusele, et oleks lihtsam ja kergem. Dr. R. tõi mulle oma täitesule, aga see oli raske, ei
jaksanud. Võtsin uuesti pliiatsi. Ja teate, missuguse? Hästi peene, et aga oleks kerge.
...Eelmisel korral jäi mul kiri pooleli. Tahtsin Teile nimelt veel öelda, et kui ma Teile enam ei
kirjuta, siis Te teate, mis minuga on. Tahtsin ja ei saanud enam, sest käsi langes rinnale ja
sinna ta jäigi, ei liigutanud ennast enam. Hirmus imelik oli iseoma kätt vaadelda, mis lamas
annaabi.ee 
