Akud on seadised elektrienergia salvestamiseks. See on põhimõtteliselt samuti galvaanielement, kuid seda saab pärast tühjenemist välise vooluallika abil laadida ja uuesti kasutada kuni tühjenemiseni. Pliiaku on üks tuntumaid akusid, mida kutsutakse ka happeakuks ehk nn. autoakuks. Pliiaku suureks eeliseks, võrreldes teiste akutüüpidega, on see, et ta on võimeline lühiajaliselt välja andma väga suurt voolu, mis on vajalik autode ja teiste transpordivahendite käivitamiseks. Ka on pliiakul sisetakistus väike. Seega on lahtriteks jagatult võimalik suurendada tööpinget vastavalt 6 või 12 V-ni. Pliiaku puuduseks on tema suur mass, tundlikkus laadimata oleku ja ülekoormuse suhtes ning suhteliselt kõrge hind. Samas on nende patareid asendamatud avariiolukordades, eriti haiglates ja mujal ootamatute voolukatkestuste puhul. Siiani ei ole ükski muu aku pliiakudele väga tõsist konkurentsi pakkunud.
Akut saab tühjendada ja laadida palju kordi järjest, kuid mitte lõpmatuseni, sest plaadid kuluvad. Positiivsel plaadil reageerib PbO 2 sõrestiku pliiga, tekib PbO ja PbSO4. Korduval tühjendamisel ja laadimisel muutub PbO 2 kohevaks ning pudeneb sõrestikust välja. Peale selle võib tühjenemisel tekkiv peeneteraline PbSO 4 muutuda (eriti kui aku jäetakse tühjenenud olekus kauemaks seisma) jämekristalseks ega võta enam laadimisreaktsioonist osa. Pliiakul on mõned väärtuslikud omadused, mistõttu on ta tänapäevalgi hädavajalik vooluallikas, eriti sisepõlemismootorite juures. Nimelt püsib pliiaku pinge suurema osa tühjenemise ajast konstantsena (ühe purgi klemmipinge on 2V (Karik, Palm, Past, 1981:209)). Teiseks on võimalik pliiakust võtta lühiajaliselt õige tugevat voolu (100V ja rohkem), mis on mootori käivitamisel oluline. Ka on pliiakul sisetakistus väike
Akut saab tühjendada ja laadida palju kordi järjest, kuid mitte lõpmatuseni, sest plaadid kuluvad. Positiivsel plaadil reageerib PbO 2 sõrestiku pliiga, tekib PbO ja PbSO4. Korduval tühjendamisel ja laadimisel muutub PbO 2 kohevaks ning pudeneb sõrestikust välja. Peale selle võib tühjenemisel tekkiv peeneteraline PbSO 4 muutuda (eriti kui aku jäetakse tühjenenud olekus kauemaks seisma) jämekristalseks ega võta enam laadimisreaktsioonist osa. Pliiakul on mõned väärtuslikud omadused, mistõttu on ta tänapäevalgi hädavajalik vooluallikas, eriti sisepõlemismootorite juures. Nimelt püsib pliiaku pinge suurema osa tühjenemise ajast konstantsena (ühe purgi klemmipinge on 2V (Karik, Palm, Past, 1981:209)). Teiseks on võimalik pliiakust võtta lühiajaliselt õige tugevat voolu (100V ja rohkem), mis on mootori käivitamisel oluline. Ka on pliiakul sisetakistus väike
20. Sajandi alguses ilmusid ka elektriautod, kuid populaarsust saavutamata kadusid nad üsna ruttu. Saksa inseneri Karl Benzi peetakse üldiselt auto leiutajaks, kuigi Nikolaus Otto leiutas neljataktilise bensiinil põhineva sissepõlemismootori ja Rudolf Diesel leiutas ka neljataktilise sissepõlemismootori, kuigi see põhines diislil. Elektriauto aga põhineb ungarlase Anyos Jedlik'u elektrimootoril ja prantsuse füüsiku Gaston Planté leiutatud pliiakul. Seega võib varajase automobiili ajaloo jagada perioodideks valitsevate mootori jõuallikate järgi. Hilisemat ajalugu liigitatakse tavaliselt kujunduse stiili ja suuruse ning kasutuseelistuste järgi. Valisin teema auto ajaloo kohta, sest mind huvitab üldse autondus ja seega oleks tore teada, kuidas sai kõik see alguse. Varem ei ole ma leidnud erilist motivatsiooni, et omal käel uurida auto ajalugu, kuid nüüd on võimalus kombineerida huvitav teema koolitöödega
annaabi.ee 
