Hans von Aachen
Gaspar nägi välja üsna ajahambast puretud ja väsinud olekuga sellike, kuigi tundus, et ta oli
aadlisoost.
Järgmisena jõudsin ertshertsoginna Anna maalini. Maali fookus oli selgelt suunatud ertshertsoginna
näole ning tema uhkele kraele. Kõik, mis jäi kraest kaugemale, paistis maali mustast taustast sama
hästi välja kui must nööp keset kivisüsi hunnikut. Siis nägin teost, kus oli kujutatud türklaste
jõudmist Konstantinoopoli juurde. Too teos oli joonistatud pliaatsiga paberpärgamendile ning erines
ka stiililiselt eelnevatest joonistustest. Seejärel jõudsin keiser Rudolf II portreeni. Minu jaoks oli see
portree üsna koomiline, kuna näo proportsioonid olid täiesti välja venitatud ning tundus, nagu oleks
keiser endale hiigelsuure lõuaimplantaadi paigaldada lasknud. Küllap oli kunstnik regendi lõua
meelega suurena maalinud, et rõhutada tema tugevat tahtejõudu. Keisri portreele olid võrdluseks
annaabi.ee 
