Kui pleurokokk vette panna, siis ta koguni hukkub. Nii leidub neid kivimüüridel, niisketel vundamentidel ja mujal, kus on piisavalt õhku, niiskust ja valgust. Kõige tavalisemaks kasvukohaks pleurokokkidele on aga vanad puud nii metsas kui ka linnaparkides. Kes on loodusvaatleja pilguga metsas ringi jalutanud, see on kindlasti märganud, et paljudel puude tüvede alusel on säravroheline kirme. Kuna see on roheline, siis ei saa tegu olla samblikega. Selle rohelise kirme moodustavadki pleurokokid. Roheline kirme niisketel pindadel paistab ühe tervikuna, nagu oleks tegu valesti värvunud kooriksamblikuga. Tegelikult aga koosneb see kirme tuhandetest imepisikestest üherakulistest vetikatest. Üksiku pleurokoki
· On kohastunud eluks õhu käes. · Elab puutüvedel, kivimüüridel, moodustades rohelise kirme. · Elutegevuseks piisab talle õhuniiskusest, vees ta hukkub. · Umbes sama suur kui klorella. · Suurus sõltub raku vanusest ja keskkonnatingimustest. · Kujult on selle rakud ümarad, paksu tselluloosse kestaga (kaitseb kuivamise eest). · Paljuneb ainult pooldudes e. vegetatiivselt (Aprillikuus, kui puud pole veel lehtinud, lähevad tüved roheliseks, st., et pleurokokid paljunevad intensiivselt. Kerasviburlane · Elab koloonias, mis on umbes nööpnõela suurune st. palja silmaga nähtav. · Keraja koloonia moodustavad kümned tuhanded pirnikujulised kahe viburiga rakud, mis sarnanevad koppvetikatele. · Kerasviburlased paiknevad kolooniate välispinnal, sest sees on poolvedel sültjas aine. Koloonias on nad ühendatud tsütoplasmaväätidega (See aitab neil koos töötada, et nad saaksid kergemini ujuda sinna, kus on soodsamad tingimused).
annaabi.ee 
