Friedebert Tuglas „Väike Illimar”
panna ei osanud. Niisiis jooksis Illimar tagant lahtiste pükstega, särk püksist pooleldi väljas,
magamistoast ära. Ta vaatas majas ringi ning läks lõpuks õue. Ema istus trepil ja kooris kartuleid.
Ta kohendas siis Illimari riideid ning nad viisid sigadele kartulikoori. Nüüd läksid nad tuppa ja
ema andis Illimarile süüa. Illimar mõtiskles oma unenäo üle ning küsis siis emalt luba Pleekaeda
minna. Enne pleekaeda minekut käis ta veel seasulus ning maja taga suurte takjate metsas. Ta
käis ümber maja ja otsustas siis lõpuks ka pleekaeda minna.
Pleekaed oli neljakandiline maalapp, mida kahelt küljelt ümritses püstaed, kolmandalt
tammikuvõsa ning neljandalt must põld. Illimar imetles selle koha ilu kuid mõtles siis edasi
järvele minna. Järvele ta ei läinudki tegelikult, sest nägi teel sinna ühte punast kassi, kelle
hammaste vahel oli tuvi