sellele järgneb neli numbrit. Näiteks petroolium on UN1223. [2], [4] Transporditavad ained jagatake omakorda ÜRO ohtlike ainete klassifikatsiooni järgi nende ohu suurusest lähtuvalt üheksasse klassi. Meretranspordis jaotatakse IMDG koodeksi järgi need veel alaliikideks. Esimene klass on lõhkeained ehk keemilised ained, mis soojuse, surve, löögi, hõõrdumise, valguse, elektrisädeme, leegi või keemilise reaktsiooni mõjul põhjustavad plavatuse. Sellega käib kaasas valgusefekt, ülikõrge temperatuur ja ulatuslik kogus plahvatusgaase. Lõhkeained jagunevad omakorda kuueks alaliigiks. 1.1 on massiplahvatusohtlikud lõhkeained, mis tähendab, et ühest lõhkekehast plahvatavad kõik läheduses olevad lõhkekehad 1.2 on killuohtlikud, kuid mitte massiplahvatusohtlikud. 1.3 alaliigi all on ohtlikud ained, mis on tuleohtlikud ja millel on väike plahvatus- ning killuoht. 1.4 ained ei kujuta suurt plahvatusohtu. 1
Siis sulgub väljalaskeklapp ja avaneb sisseimemistakt. Imetakse sisse õhku natuke madalamal atmosfäärirõhust. Sisselasketakti käigus suureneb ruumala ning rõhk väheneb. Teiseks taktiks võiks nimetada survetakti. Selle käigus liigub kolb üles, ruumala väheneb, rõhk suureneb ning küttesegu (õhuga segunenud kütus) surutakse kokku. Kolmandaks taktiks võiks lugeda töötakti ehk põlemistakti. Suurenenud rõhu toimel tekib plahvatus. Plahvatuse hetkel on kolb ülemises asendis. Plavatuse käigus tekib kõrge rõhk. Kolb liigub plahvatuse mõjul alla. Seejärel avatakse väljalaskeklapp. Gaasid pääsevad välja, kolb asub silindri alumises punktis. Väljalasketakti käigus liigub kolb üles ning ta surub gaasi atmosfäärirõhul silindrist välja. Selle idee kasutas ära saksa leidur Nikolaus Otto, kes ehitas 1878. aastal esimese gaasil töötava neljataktilise sisepõlemismootori. Otto mootori kasutegur ulatus 22%-ni, ületas
annaabi.ee 
