Eesti Diviisi üksused Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril 1944. Üksteise järel hävitati Riigikülas, Vepskülas, Vaasal ja Siivertsis loodud sillapead ja 6. märtsiks 1944 oli Narva jõe läänekallas vaenlasest puhas. Neid lahinguid löödi 45. ja 46. rügemendi eesti sõjameeste koostöös Nordlandi diviisi vabatahtlikega. Rinne Narva jõe joonel ja Auvere platsdarmil jäi püsima mitmeks kuuks ning Punaarmee kavatsus täielikult vallutada Eesti juba veebruaris 1944 nurjati täielikult. 1. märtsil Vaasa ja Vepsküla sillapeade likvideerimisel ilmutatud isikliku vapruse eest vääris Raudristi Rüütliristi autasu allohvitser Harald Nugiseks 46. rügemendist. Kättemaksuks kaotuste eest lahingutes tegi punalennuvägi massilise pommitamisega 6. märtsil 1944 maatasa kauni Narva linna ning paar päeva hiljem, 9.–10
Admiral Tributsi andmeil moodustasid selle üksuse kaks 79. polgu laskurpataljoni ja kaks ehitusvägede roodu, kuulipildujarood, mereväelasterood, miinirühm, 39. suurtükiväepolgu kolm patareid, õhutõrjepatarei ja 100 mm rannakaitsepatarei (suurim kaliiber Muhus). Kokku oli Muhus kaitsepositsioonidel vähemalt 1500 meest. Tugevat kaitseabi võimaldas neile Kübassaare 130 mm statsionaarne patarei (; Sammet 1999, 163 jj.). Pilt 15 Saksa dessantgrupi võitlejad lahingus Kuivastu platsdarmil. 14. september 1941. Foto Hans-Eberhard Brossok, SMF SM 3901:6 14. septembri varahommikul tegi 61. jalaväediviisi 151. jalaväerügement ooberst Walther Melzeri juhtimisel 180 ründepaadil kahe lainena Virtsust dessandi Muhu saarele Kuivastust põhja poole ning Tusti küla alla moodustati sillapea. Osa paate eksis Virtsust välja sõites hommikuhämaruses kursilt, jõudis tagasi Virtsu alla ja asus ekslikult tulistama oma mehi. Kompasse ei saanud rohke raua tõttu kasutada
annaabi.ee 
