Antiikfilosoofia
sugenes üha rohkem usundilisi jooni. Stoikud pidasid inimese elu kõrgeimaks
eesmärgiks voorust, mis tähendas neile elu kooskõlas loodusega ja
maailmamõistusega (logos). Et nende arvates oli tõeline kõlblus saavutatav üksnes
tõese tunnetuse kaudu, omistasid nad suurt tähtsust teooriale. Tunnetusteoorias
kaldusid nad sensualismi, loo- dusõpetuses materialismi. Oma teleoloogilistes
väidetes ühinesid nad peripateetikute ja platoonikutega Epikurose vastu, ründasid teda
äärmise teravusega ja isegi laimasid. Idealistlik on stoikute õpetus hinge surematusest.
Diadohhide riikide ja hiljem Rooma impeeriumi kõrgemal seismisele rahvuslikest
erinevustest vastas nende teostumatu unistus maailmariigist. Kolmas suur Aristotelese
järgne filosoofiasuund on skeptitsism. Mõnd aega oli see valdav ka Platoni
akadeemias. Kuigi skeptikute (peamised esindajad Pyrrhon, Arkesilaos, Karneades ja
annaabi.ee 
