Selles Tai koolis on enamik vahetusõpilased või rikaste tailaste järglased. Kool on suursuguse välimusega nagu seletas minategelane Mione. Selles õppimisasu- tuses on ka teisi eestlasi, nendest leidis Mione oma parima sõbra - toakaaslase Lisette, kes põeb epilepsiat. Nad said omavahel imehästi läbi, nende vahel polnud ühtegi saladust ning nad mõistsid teineteist täielikult. Raamatu iga peatüki alguses on ka lühike lõik Silvya Plathi noorpõlve päevikust, mis kandis maalivalt edasi nii antud raamatu kui ka päeviku autori tundeid ja mõtteid. Selles raamatus on püstitatud üles küsimus, et kas õige kodu on seal, kus on lähedased, või seal, kus on su süda. See eesti tüdruk Mione ei teadnud kunagi, kumb variant see õige on. Samuti oli oluliseks väga aktuaalne probleem enesetapp. Nimelt peategelane otsustas korduvalt, et on aeg oma elule lõpp teha, kuid kui ta mõtles oma
Et väärtustada rikkust, vaesust. Ka üliandekas autor ei saa kirjutada head teost, mis oleks kas üdini õnnelik ja rõõmus ja positiivne ja sillerdav (rõhutan sõna ,,head" ja mõtlen loetavat, nauditavat) algusest lõpuni, sest kirjanudses pole kärbes meepotis mitte halb asi, vaid tehnika. Ega pole ka häid raamatuid, kus poleks mitte midagi positiivset. Kus kõik ongi kõige kõige koledam jubedam hirmsam õudsem. Isegi Hamsuni ,,Näljas" on valguskiiri, Poe ,,Kaarnas", Plathi ,,Klaaskuplis", ja nii edasi. Ning ,,Puhastus" ekspluateerib seda üdini. Harilikult rahvusvaheline tavalugeja ei viitsiks lugeda sadade lehekülgede viisi maaelukirjeldust ja ühe tüdruku armupiinu oma õe peika suhtes. Aga kui vahepeal on olnud roppu saksa pornot või ilget vene sõdurite poolt vägistamist, tunneb lugeja heameelt mitmete lehekülgede pikkusest vaiksest ja turvalisest seebikeetmisest või tomatihoidise valmistamisest.
annaabi.ee 
