Plastikust kotte on leitud näiteks vaaldade, delfiinide, kilpkonnade, hüljeste ja merelindude seedesüsteemidest kui ka hingamisteedest. Plastiku ohtlikkus seisneb selles, et ei kõdune ning vette jääb ulpima pinnakihtidesse, kus elavad enamus vee organismidest. Siiski laguneb plastmass vees valguse ning ainete toimel mikroplastikuks, milles näiteks linnud toitu näevad. Siiski ei mõju see hästi, sest tekitab soolekahjustusi ja toitainevaegust. (Soosaar, 2011) Miljoneid tonne plastikesemeid lõpetab iga päev oma tee ookeanis. Võiks arvata, et pisikesed objektid on küll ohutud, kuid see pole nii. Näiteks on teada ligikaudu 14 meetri pikkuse vaala surmapõhjus, milleks oli katkine tükk DVD ümbrist. Plastiku allaneelamine on vaalalistele surmav, sest koormab magu ja takistab seedimist, mis põhjustab nälgimise ning teatud puhkudel ka surma. Pole kerge öelda kui mitmeid mereimetajaid mõjutab ulpiv praht, kuid see number tundub
2. Polümerisatsioon – protsess, mille käigus monomeerid ühinevad moodustades polümeere. 3. Ensüümid – kõrgmolekulaarsed bioloogised katalüsaatorid, mis kiirendavad keemiliste reaktsioonide toimumist. 4. Radikaal – keemias paardumata elektroniga aatom või molekul. 5. Oksüdeerumisreaktsioon – keemiline reaktsioon, mille käigus aatom (või ioon) liidab või loovutab elektrone. [1] 3 SISSEJUHATUS Inimesed kasutavad plastikesemeid oma igapäevases elus igal sammul, plastikust on nõud, mööbel, aparaatide korpused, lugematul hulgal tarbeesemeid. Paljud esemed ei ole mõeldud mitmekordseks või pikaajaliseks kasutamiseks, olles selleks liialt haprad (kilekotid), eritades kemikaale (plastikpudelid) või muutudes lihtsalt kasutuskõlbmatuks (tühjaks saanud pastakasüdamikud, nõudepesukäsnad jne). Neid on odav toota ja need on majapidamises laialt levinud, kuid enamasti toodetakse neid nafta baasil ja looduses nad
annaabi.ee 
