Kui Päike muutub rahutuks 1859. aasta 1. septembril alustas Briti astronoom Richard Carrington tavapäraseid päikesekette vaatlusi teleskoobiga läbi tumeda filtri. Seekord nägi astronoom varem kogetust sootuks erinevat pilti : ere valgussähvatus kattis suure osa päikesekettast. Nähtud sähvatus oli Päikeselt Maa suunas paiskunud plasmapilv. Üldsusele andis see ebaharilik sündmus pikemaks ajaks arutlusainet. Kindlasti oli sarnaseid sündmusi Päikesel esinenud ka varem, kuid siis ei vaadanud keegi läbi teleskoobi nende kulgemist. Kui võrrelda Päikest teiste tähtedega, siis kuulub Päike väga rahulike hulka. Sellegipoolest toimub Päikesel aegajalt sündmusi, mis võivad meie tsiviliseeritud maailma heaolu tuntavalt mõjutada. Möödunud ja käesoleval aastal on päikeseplekke olnud märksa vähem kui eelnevates
3 Magnetosfääri pääsenud ja sinna kogunenud osakesed ei jää paigale, vaid lähevad elektri- ja magnetväljast saadava emergia varal piki magnetvälja jõujooni liikvele. Tegelikult võib plasma liikumist magnetosfääris käsitleda üksikosakeste liikumise asemel nendest moodustunud pilve liikumisena. Suurem osa päikesetuule osakestest pääseb magnetosfääri selle päevapoolelt. Sealt kulgeb plasmapilv maakerast mööda magnetosfääri kaudu selle ööpoolele. Tegelikult liituvad magnetväljad mõnevõrra magnetosfääri ja planeetidevahelise välja puutepinnal, kuid ka sealt tulevad osakesed jõuavad lõpuks magnetosfääri ööpoolel olevasse sabasse. Niiviisi kogunevad osakesed suuremalt jaolt Maa ekvaatori tasandil olevasse plasmakihti, kus kogu magnetosfääri saba osakeste tihedus on suurim. Kõik virmalisi tekitavad osakesed ei ole siiski pärit Päikeselt
annaabi.ee 
