sisalduv gaas elektrilaenguga. • Plasmaekraani iga kujutisepunkti kohta tuleb kolm pikslit punane, roheline ja sinine ning see annab enneolematu võimaluse värvimänguks. LCD • LCD ehk vedelkristallekraan on õhuke, lame elektrooniline ekraan, mis kasutab valgust muutvaid vedelkristalle. • Vastupidiselt arvatule on LCD ehk vedelkristalltehnoloogia olnud olemas ammu enne plasmaekraanide teket. • Tööpõhimõte seisneb voolu abil aktiveeritud kristallides, mis paigutuvad nii, et lasevad läbi ainult teatud polaarsusega valgust. VEDELKRISTALLEKRAANI ÜLESEHITUS 1. Luminofoorlambid 2. Tagumine polari saator 3. Klaasplaat 4. Vedelkristallid 5. Klaasplaat 6. Punane valgusfilter 7. Roheline valgusfilter 8. Sinine valgusfilter 9. Spetsiaalfilter 10. Eesmine polarisaator KASUTATUD KIRJANDUS
Gene Slottow Illinoisi ülikooli suurarvuti Plato IV jaoks. Joonis 4.22. Plato V suurarvuti terminaal aastast 1988 [http://en.wikipedia.org/wiki/Plasma_display]. Monokroomsed neooniga täidetud plasmapaneelid võimaldasid ilma luminofoore kasutamata ehitada oranzi helendusega kuvareid, mis leidsid mõnda aega laialdast kasutamist, kuid 1970-ndatel aastatel tõrjusid kineskoopmonitorid arvutite plasmapaneelid kõrvale. 90ndatel algas plasmaekraanide täiustamine värvitelerite jaoks. Esimese värvilise 21" plasmaekraani valmistas Fujitsu 1992.a. Plasmaekraani voolutarve sõltub tugevasti edastatavast kujutisest, muutudes koos sellega. Keskmine voolutarve jääb neil siiski LCD-paneelidega samasse suurusjärku. Plasmaekraanide üheks puuduseks on laiaribaliste elektromagnetiliste häirete tekitamine, mis segavad raadiovastuvõttu kesk- ja pikklainetel. Plasmaekraanide
3. Augud hüppavad emiteeritavasse kihti, kus nad täidetakse elektronidega. Kui elektron täidab augu, läheb ta kõrgemalt energiatasemelt madalamale. Vabaneb footon energiat, mille hulk määrab värvuse. 32 Joonis 13Valguse emiteerimine OLED-is 20.4. Plasma kuvarid (PDP – plasma display panel) Plasmaekraanide tehnoloogia sobib suuremate kvaliteetekraanide valmistamiseks, nii et ei kannataks kujundi kvaliteet ja ekraan ei muutuks väga raskeks. Erinevalt LCD-kuvaritest on iga ekraanivälja punkt valgusallikas ja vaatenurk on lai (160-180 kraadi) ning kujundi kvaliteet väga head. LCD-l olevat musta probleemi (läbi filtrite ja vedelkristalli lekib valgust, mis rikub musta värvi
ekraani, lai vaatenurk, võimalik valmistada painduvale alusele ehk nt kokkurullitav ekraan, valmistamise tehnoloogia on suhteliselt lihtne, must on hea kvaliteediga; puudused: OLED-elemendid kaotavad suhteliselt kiiresti oma valguse eraldamise võime, LCD-l on see aeg pikem, kõrge hind, värvide balansiga raske, sest sinise valguse heledus kahaneb kiirelt, veekahjustused mõjuvad halvasti, UV-kiirgus kahjustab OLED, välistingimustes peegeldab katood valgust ja loetavus väheneb. Plasmaekraanide tehnoloogia on sobilik suuremate kvaliteetekraanide valmistamiseks. Plasmaeksaan koosneb suurest hulgast klaaskihtide vahel asuvatest kambrikestest, mis on täidetud neooni ja kseooni seguga. Esiklaasi taga on läbipaistavad elektroodid, kambrikese taga on teisesuunalised elektroodid, mis aitavad kambrikesi ükshaaval adresseerida. Kambrikeste fosfor, mille abil saab eraldada kolme põhivärvi RGB valgust. Andes elektroodidele pinge, gaas ioniseeritakse plasmaks. Eraldub ultravioletvalgus,
annaabi.ee 
