Siga lendas
“Siga lendas”
Elas kord üks Notsu, kes unistas lendamisest. Kuid tal ei olnud tiibu. Ühel
päeval ta mõtles, et ehk saab ta kasutada lendamiseks tiibade asemel oma kõrvu. See
mõte tundus notsule väga targana. Mure oli ainult selles, et ta ei osanud oma
kõrvadega lehvitada niimoodi nagu linnud oma tiibadega. Nüüd tuli tarkpeast Notsule
veel geniaalsem mõte pähe: tuleb minna hästi tuulisesse kohta, kus kõrvad võtavad ise
tuule alla. Notsu jooksiski mere äärde pankrannikule, kus on alati kõva tuul. Kohale
jõudes ei pidanud ta pettuma, tuul oli vägev. Notsu ei mõelnud pikalt, vaid võttis
hoogu ning jooksis täiest jõust vastu tuult pankranniku poole ega märganud kui ühel
hetkel oli üle serva jooksnud. “Siga lendab!” hüüdis Notsu rõõmsalt, ise samal ajal
pankrannikult alla kukkudes. “Siga lendas,” pomises ta pettunult, kui oli pea ees
lainetesse plartsatanud.