oleks minimaalne. 21. Sinivetikate arvukas levimine äärmiselt erinevates ökotoopides võimalik tänu madala valgusintensiivsuse efektiivsele kasutamisele, see võimaldab neil kasvada sügavamal epilimnioni alumises osas. Lisaks annab see sinivetikatele eelise võime siduda õhulämmastikku, kui vees on lämmastikudefitsiit. Tarbitakse ka sinivetikaid zooplanktoni poolt toiduks vähem. 22. Kuna pikoplanktoni väikese kerakujulise raku vajumiskiirus on praktiliselt olematu, on nad planktiliseks eluviisiks hästi kohanenud. Mida väiksem on rakusuurus, seda suurem on raku pindala/ruumala suhe. See võimaldab neil suhteliselt efektiivsemalt toitaineid omastada toitainetevaesest keskkonnast. Sinivetikate kasvu avameres limiteerivad kõige sagedamini lämmastik (N) , fosfor (P) ja nende vahekord (N:P), kuid väga sageli ka raud (Fe) , magneesium (Mg) ja molübdeen (Mo). 23. Trichodesmium on suuteline fikseerima lämmastikku, kuigi tal ei esine heterotsüste. Selle
mille pH, toitainete ja hapniku kättesaadavus on määratud ümbritsevate rakkude ja veekanalite lähedusega ümbritsevas EPS-i maatriksist. Biofilmi moodustumises eristatakse 3 etappi: 1. Kinnitumine Lühiajaline kinnitumine niiskele pinnale kinnitunud bakterirakud on võimelised mööda pinda liikuma, kas piilide või viburite abil. Samas, enamik selles etapis olevatest rakkudest võivad irduda pinnalt ning muutuda planktiliseks. Pinnaga esmase kontakti loomisel toimuvad geeniekspressioonis ulatuslikud muutused, mis kajastuvad bakteri fenotüübis. Näiteks Proteus mirabilis tunnetab pinnale kinnitumist viburi pöörlemise takistatuse kaudu (vibur on mehhanosensoriks). Seejärel vallandub rakus signaalikaskaad, mille tulemusena lühikeste ja väheste viburitega liikuvast peritrihhist areneb 20-40 korda pikem, mitmete kromosoomidega ning enam kui 50 korda viburirikkam, P. mirabilise voogav rakk
annaabi.ee 
