20. sajandi kunst
jäljendajaks. Arvas, et kunst peab kandma hingelist ja vaimset sõnumit, soovitavalt midagi müstilist
ja salapärast. Otsis seda primitiivsetest kultuuridest. Tema eesmärgiks sai seinamaal või selle taoline
tahvelmaal. Ta vähendas oma tsentraalperspektiivi, muutis kujutise tasapinnaliseks ja
siluetitaoliseks, loobus varjudest, kattis suuri osi maalist üheainsa puhta värviga. Oli seega
süntetistliku stiili esindaja. Siiski on ta teosed vaoshoitumad ja planeeritumad kui Munchil või van
Goghil. Paul Cezanne tunnustas impressionismi värvide ilu ja valgusküllast koloriiti. Tema
eesmärgiks sai ühendada impressionistlikud värvid klassikalise vormikindlusega. Lähendas
looduses leiduvaid vorme mõnele stereomeetrilisele kujundile (silinder, kera jne). Pidas
võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist ning lõhkus sellega tsentraalperspektiivi. Cezanne
pidas maali süzeed täiesti ebaoluliseks. Maalis maastikke, natüürmorte, staatilisi figuure.